Metallidest olid Eestis tüüpilisemaks ehtematerjaliks läbi sajandite erinevad vasesulamid ja hõbe. Eri aegadel on rohkem või vähem kasutatud ka rauda, tina ja kulda (kulda kõige vähem). Pärast 1825. aastat lisandus odava ehtematerjalina uushõbe ehk alpaka. Ehete ja talismanide valmistamiseks kasutati peale metallide ka orgaanilisi materjale nagu luu, puu, merevaik, kaurikarbid. Helmeste peamiseks materjaliks on olnud klaas, vähesel määral on kasutatud kivimeid ja mineraale.

Eestlaste poolt on kõige austatum ehtematerjal olnud hõbe. Meie esivanemail oli tavaks ohverdada pühadel allikatel hõbeehetelt või –rahadelt lõigatud laastukesi. Vastsündinud lapse pesuvettegi lisati „hõbedakraabet”. Hõbeehete juures peeti eriti tähtsaks nende helinat ja sära. Vanal ajal oli helin oluline kaitsemaagia osa. Näiteks ripats ja sõlg puutusid kandmisel teineteise vastu ja kõlasid astumise taktis kaasa, ajades kurjad vaimud eemale.

Peale selle on väärismetallist ehted läbi aegade olnud kasutusel ka raha aseainena ja aidanud rõhutada kandja jõukust. Loomulikult pole vähetähtis ka ehte omadus, kandjale ilu juurde tuua. Selle kohta ütleb eestlaste vanasõna: vana nägus ehte tõttu, noor ilu tõttu.

Tänu pikale ajaloole ja kohalike vormide valjaarenemisele on sõled eesti ehete kõige tuntumad esindajad. Sõled on siinmail tuntud ligi 2000 aastat tagasi ja on läbi aastasadade erinevate tüüpidena kestnud tänapäevani. Enne 20. sajandit oli sõlgede kinnitamisviis teistsugune kui me tänapäeval harjunud oleme. Loe sellest lähemalt siit.

Kui tahad teada, millised ehted enda rahvariietega kanda, siis:

• vaata rahvarõiva veebi, kus ehete osa on parasjagu täiendamisel
• loe raamatut "Eesti ehtekultuur muinasajast uusajani"
• saada oma küsimus jana.reidla@schenkenberg.ee